[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kalesi ‹-sse ~ -le› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1241 Kallis senkau, 1283 Kallisenkave, 1288 Kalsekawe, 1536 Kallitse, 1551 Kallisekowe, 1575 Kallyze kulle, 1923 Kalesi.  A4
● Küla kuulus XIII saj Daugavgrīva (Dünamünde) kloostrile, hiljem Padise kloostrile kuulunud Raasiku mõisale. Kui Raasikust eraldati u 1686 Peningi mõis, läks küla selle koosseisu. XIX saj lõpul eraldati Peningist Kalesi karjamõis. Karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id külaga. P. Johansen peab nime algusosaks isikunime (sm Kallinen), mis tema järgi Taani hindamisraamatu külanimedes liitub sageli sõnale kaev : kaevu. L. Kettunen pakub välja ka sõna kale ’tugev’ nagu nimes Kaleva. Usutavam on Johanseni etümoloogia, Kalli on olnud nii eesti kui ka liivi isikunimi, nimele liitunud -ne näitab perekuuluvust, mis sobib kaev-lõpulise nimega. Nõustuma peab aga L. Kettuneni väitega, et -si on nimes hiline parandus, see esineb esimest korda 1913. 1690.–1691. a kaardil on külast (Kallis By) tükk maad lõuna pool järv (Kallisse Jerwe) ja ka Schmidti kaardil 1871 on sama nimega järv (Kallese, praegu Lõilasmäe järv). Küla keskmest loodes olevat osa on nimetatud Kalesi-Saunakülaks. Kalesi kirdeosas oli varem Saku küla (1283 Sackelevere, 1288 Sakalevere, 1586 Sackouer, 1637 ja u 1690 Sacko), mis kuulus keskajal Raasiku mõisa Tõhelgi vakusesse ja kadus pärast Põhjasõda, lähedal on säilinud Saku talu. – MJ
BHO: 169;  EAA.1.2.C-IV-47; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 79;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 199–200, 203–204, 338; Joh LCD: 286, 291, 399; KNAB; LCD: 45v; LUB: III, 486a, 522a; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 35